Kui ma töö kaotasin, jäi minust järele ainult kaks sõna: endine klienditeenindaja ja töötu. Ja see tundus tol hetkel kõik, mis ma olin.
Olin töötanud üle üheksa aastat klienditeenindajana – Eestis ja Tenerifel. See oli tuttav, turvaline ja kuidagi loogiline jätk. Aga kui pandeemia tuli ja töö kadus, jäi õhku ainult tühjus. Ma olin harjunud defineerima end läbi oma rolli. Ja nüüd, kui seda rolli polnud, ei osanud ma öelda, kes ma olen. Mul polnud unistusi, polnud sihti, polnud isegi päris selgust, mida ma üldse tahan. Ainult tunne, et nii edasi ei saa.
Loomulikult proovisin tuttavat rada. Saatsin CV-sid, palju. Aga mitte ükski vastus ei tulnud. Tagantjärele saan aru, et mitte sellepärast, et ma poleks olnud pädev, vaid sellepärast, et ma ei olnud oma sees enam valmis sama rada jätkama. Samas midagi uut ka veel polnud. Ainult segadus ja küsimused. See koht, kus üks lugu on lõppenud, aga uut veel ei ole.
Siis jäi mulle silma kuulutus: kinnisvaramaakleri väljaõpe. Asukohavabadus, oma aeg, iseenda boss – tundus täiuslik. Läbisin koolituse, sain diplomi ja sertifikaadi. Tuli hetk, kus pidin tegema külmkõnesid. Ma lihtsalt ei suutnud. Mitte seepärast, et ma ei osanud, vaid seepärast, et ma kartsin. Ma ei julgenud olla nähtav. Minu sees oli ikka veel vana uskumus:
Nähtamatu olla on turvaline. Ja kinnisvaramaakler, kes on nähtamatu? See ei tööta.
Ma tundsin end saamatu ja läbikukkununa. Nutsin. Süüdistasin elu. Ja samal ajal hakkasin ennast vaikselt lahti harutama. Hakkasin tegelema enesearenguga. See oli üks kõige olulisemaid samme, sest kui ma hakkasin iseennast rohkem tundma õppima, tulid mu ellu ka uued inimesed ja avanes täiesti uus maailmapilt.
Mitte “uus amet”, vaid uus mina
Ma sattusin 7-kuulisele enesearengu programm ja esimest korda olin inimeste keskel, kes mõtlesid teistmoodi. Seal oli loovust, ettevõtlikkust, usaldust. Ma ei saanud enam öelda, et “mulle pole see mõeldud”, sest ma nägin elavaid näiteid sellest, et on küll. Seal hakkas minus küpsema uus identiteet. Mitte “uus amet”, vaid uus mina. Naine, kes võibki ise midagi luua. Ise midagi otsustada. Ise midagi valida.
Kui ma liitusin programmi juhendaja tiimiga, hakkasin tegema esimesi videokõnesid. Mitte külmi, vaid kokkulepitud kõnesid – see vahe andis turvatunde. Ja siis juhtus see hetk, kus keegi ostis minult teenust. Mitte keegi tuttav, vaid inimene, kes tundis, et minust on päriselt kasu. Selleks et arve saata, pidin ettevõtte looma. Nii sündis Alma Feliz OÜ – täpselt neli aastat tagasi.
See ei tähendanud, et äkki kõik oli lihtne ja kindel. Vastupidi. Mul oli veel väga tugev palgatöötaja mõtteviis sees, s.t ootasin, et keegi ütleks ette, mida ma tegema pean.
Õppisin samm-sammult: oma piirid, hind, väärtus. Ja kui ma saatsin teise arve, toimus mu sees mingi väike nihkumine. Taipamine: ma ei ole enam töötu. Ma olen ettevõtja. Mitte sellepärast, et keegi mulle tiitli andis, vaid sellepärast, et ma olin astunud uude rolli.
Aastate jooksul tekkis järjest rohkem selgust. Ma ei olnud lihtsalt teenusepakkuja. Ma hakkasin märkama, mis mind päriselt sütitab. Ma hakkasin teadlikult valima, mis sobib ja mis mitte.
Olin teinud koostööd inimestega, kellega klapp puudus, ja õppinud sealt, kui oluline on väärtuste kokkulangemine. Samal ajal tundsin, et ma ei taha enam “vahelduseks” palgatööle minna, sest see polnud enam minu koht. Vabadus otsustada, kuidas ja kellega ma töötan, oli saanud liiga kalliks. See ei olnud enam ainult töö – see oli osa minust.
Ja siis hakkasid kliendid küsima:
“Kristina, kas sa coachiks pole mõelnud hakata? ”
Olin küll. Ammu. Aga see mõte tundus liiga suur. Mida mina? Kes mina olen? Ja kuidas ma jälle “uue tee” valin, kui ma just sain eelmise asja käima? Samas ma tundsin, et virtuaalassistendi töö oli tore, aga see polnud see, mis mind päriselt käima tõmbas. Seal oli väike leek, aga see ei kasvanud tuleks
Südames oli coaching mind juba kaua kõnetanud. Ja lõpuks, kui ma sellele “jah” ütlesin, hakkasid asjad liikuma. Ma õppisin, praktiseerisin, võtsin vastu esimesed kliendid. Ma kartsin, kahtlesin, aga tegin ikka. See tunne, mis tuli pärast iga sessiooni – see kinnitas, et ma olen õigel teel. Et minus on päriselt midagi, mida teistega jagada.
Täna olen 100% coach. Olen lõpetanud assistenditeenuste pakkumise, loonud enda programmid ja töötoad ning ehitan kogukonda naistest, kes tahavad kasvada. Olen läbinud Passion Test’i koolituse ja olen ametlik läbiviija Eestis. Aga mis kõige oluliseml – ma olen ise muutunud. Ma ei ole enam “vaikne hall hiir”. Ma olen naine, kes julgeb särada ja julgustab ka teisi särama.
Kui ma täna tagasi vaatan, siis näen, et kõige olulisem muutus ei olnud mitte see, mida ma teen, vaid see, kes ma olen.
Ettevõtlus ei alanud äriplaanist, vaid hetkes, kus ma hakkasin endalt küsima: “Kes ma tahan olla? Mis lugu ma enda kohta usun?” Ja see ongi see kõige sügavam muutus.
Kui Sina seisad täna muutuse lävel ja tunned, et vana identiteet enam ei kanna, aga uus on veel udu sees, siis tea, et see on täiesti okei. Sa ei pea tegema hüpet tundmatusse. Mõnikord piisab ühest väikesest jah-sõnast. Ühest kõnest. Ühest otsusest. Ja iga väike samm loob uut reaalsust.
Kui Sa tahad, et keegi oleks sellel teekonnal Sinu kõrval – toetaks, hoiaks ruumi ja aitaks Sul oma sisemist kompassi paremini kuulda, siis ma olen olemas. Broneeri minuga kõne.
Muutus ei pea olema hirmutav. Ta võib olla turvaline ja täpselt Sinule sobivas tempos.
Minu ettevõtlus teekond Youtube’is.