Kas Sa oled kunagi tundnud, et nähtamatu olla on turvalisem kui silma paista? Et pigem peituks kuskile kaamera taha, kui julgeks särada kaamera ees? Täpselt nii tundsin mina aastaid.
Ma tahaksin väga öelda, et olen enamuse oma elust olnud pigem vaikne ja tagasihoidlik tütarlaps. Tegelikult see nii ongi, aga kui ma veel väike tüdruk olin, siis ma nii vaikne ei olnud
Mäletan seda, kuidas ma lapsena kellegi juurde külla minnes koostasin terve kava koos tantsu ja lauludega. Mul oli valmis terve kontsert ja kõik pidid mind vaatama. Ma käisin laulukooris ja tantsutrennis ning nendega seoses ka esinemas. Olen osalenud nii Laulupeol, kui ka Linnahalli laval. Algkoolis osalesin kooliteatri etendustes ja ma isegi mäletan seda punast printsessikleiti, mille vanaema mulle õmbles, sest Rootsist sugulaste poolt saadud kleit oli mulle väikseks jäänud.
Ma ei mäleta, kui vana ma olin või kes mulle seda täpselt ütles, aga mäletan väga selgelt lauset: “Kas sa pead kogu aeg taidlema?” Ja sealt alates on mälestustes justkui blokk – tean, et ma ei armastanud enam laulmas käia ja hakkasin tantsutrenne vältima. Mis ma ikka käin ja taidlen?
Kooli vahetades sattusin klassi, kus mind hakati minu kaalu pärast narrima. Ja mitte ainult, narriti ka siis, kui sain mõnes aines häid tulemusi. Lapsed võivad mõnikord ikka väga õelad olla.
See lõppes sellega, et paar aastat tagasi avastasin uskumuse, mida olen endaga sellest ajast saadik kaasas kandnud – nähtamatu olla on turvaline!
Kuidas see uskumus on mind kaitsnud avalikkuse eest?
Enesearengu maailma sisenedes, tuli hakata osalema webinaridel. Isegi, kui ma seal virtuaalses ruumis kedagi ei tundnud, siis oli turvaline end peita “musta kasti” taha, mis tähendab, et ma mitte kunagi ei pannud kaamerat tööle. Kui ma ka panin, siis see oli nii ebamugav, sest mul oli tunne, et kõik vaatavad mind ja kartsin nagu põhikooli tüdruk, äkki mind märgatakse ja hakatakse halvasti ütlema. Turvalisem oli jätta kaamera kinni.
Kui palju kordi oled Sina jätnud kaamera sisse lülitamata, kuigi tegelikult oleks tahtnud päriselt kohal olla?
Kui ma lõpuks jõudsin eduõpetuste juhendajani – mentorini, kelle webinarid olid Eesti aja järgi kell 6 hommikul, ja 95% osalejatest olid kaameratega, hakkasin mina tundma end kummaliselt. Ma pidin tulema kapist välja. Seda enam, et nagunii olid kõik padjanägudega ja neil oli suva, oluline oli hoopis kohalolu. Nii ma kell 4 hommikul Kanaari aja järgi olin, kaameraga ja magamisriietega, ilma meigita. Esimene suur samm edasi!
Mis oleks võimalik, kui Sa lubaksid endal olla nähtav – isegi siis, kui süda klopib ja käed värisevad?
Paar kuud hiljem kutsus see sama mentor mind oma tiimi. Ja minu üheks ülesandeks sai teha müügikõnesid peale tasuta kursust. Oh Issant! Videokõne, kaamera ja võõras inimene teisel pool. Kas ma olen hulluks läinud, et ma sellise pakkumise vastu võtan? Ja ma võtsin.
Esimesed kõned said värisedes tehtud ja avastasin, et tihti oli ka minu vastas keegi, kes tundis väga suurt ebamugavust võõra inimesega sel viisil vestelda. See oli kergendus.
Aga mis värk selle kaameraga siis ikka on?
Kas oled tundnud, kuidas keha annab märku, et nähtaval olemine on justkui ohtlik – süda peksab, käed värisevad ja hääl väriseb?
Juba järgmisel kursusel pidin tiimi liikmena tegema ennast tutvustava live’i ehk minema otse-eetrisse. Esimene otse-eeter tehtud, süda puperdas kiiremini, kui tallesaba, klomp kurgus, iiveldus ja jalad kui süldid. “Mida Sa teed? See on ohtlik! Nähtamatu olla on turvaline!”
Aga vaikselt sain veel pakkumisi teha tööd just kaamera ees, mitte kaamera taga. Ma hakkasin läbi viima intervjuusid privaatses Facebooki grupis – iganädalaselt. Ja see oli nii hea tunne. Päris tore on olla nähtaval ja kutsuda ka teisi oma unikaalsusega särama.
Ettevõtja ja coachina sain veelgi pakkumisi koostöödeks, mis kõik olid kaamera ees. Ma sain aru, kui ma tahan muuta maailma positiivsemaks paigaks ja ma tahan aidata inimestel leida oma tõelist kirge, rahulolu ja armastust, siis ma ei saa enam kaamera taga “mustas kastis” end peita. Seda enam, et peaaegu iga kord, kui ma ise mõne kursuse või webinari tegin, siis mu arvuti lõpetas koostöö – alateadvus leidis viisi, kuidas minu turvalisust tagada.
Ma otsustasin, et aitab. Ma ei peida ennast enam. Ma olen mina ise!
Ja kui ma olen mina ise, siis see tähendab, et on neid, kellele ma meeldin ja on neid, kellele mitte – ja see on ok. Ma olen unikaalne! Ja kui mina julgen olla mina ise, siis ma saan toetada neid, kes soovivad sammuti luua muutust, kuid alateadlikult kardavad silma paista ja särada. Taevas on tähti täis ja igal tähel on õigus särada. Iga täht on omamoodi.
Kas poleks kergendav uskuda, et nähtaval olla on turvaline ja isegi inspireeriv?
Sellest hetkest alates otsustasin, et minu uus uskumus on “Nähtaval olla on turvaline ja tore! Nähtaval olles loon positiivseid muutusi ja inspireerin teisi.” Ja see töötab.
2025 aasta alguses kutsuti mind külalisesinejaks Facebooki gruppidesse, ma sain kutse osaleda webinaril, mind kutsuti Podcasti. Mul on oma Youtube’i kanal.
Ma loon kursuseid, mis aitavad enesekindlusel kasvada, mis aitavad seada eesmärke, mis tulevad südamest. Ma tõeliselt armastan seda, mida ma teen.
Ma olen vaikselt tulnud välja kaamera tagant ja see teekond on mind viinud sinna, et 12. augustil 2025 olin ma Kanal 2 saates “Reporter”
Ma sain sellele loole väga palju head tagasisidet. Eriti rõõmsaks tegi mind see, kui mulle kirjutati, et ma olen kaamera ees nagu kala vees. Lisaks veel, et see on inspireeriv lugu.
Mida see lugu tegelikult minu jaoks sümboliseerib?
Minu uskumus on muutunud! Nähtaval olla on turvaline!
Kui Sa tunned, et Sinus on peidus sama blokk ja tahad õppida nähtavale tulema enesekindlalt ja julgelt, siis ma olen Sulle olemas – broneeri minuga kõne SIIT.