„Ma tahan olla realistlik.“
Olen seda lauset coachina päris palju kuulnud ja minu jaoks on huvitav see, et kui inimene ütleb, et tahab olla realistlik, siis tegelikult ta ei taha. Selle lause taga on sageli peidus hirm.
See võib olla hirm kriitika ees ja küsimus, mida teised minust arvavad, kui julgen tahta midagi, mis tundub liiga suur või ebaloogiline. Samuti võib selle taga olla vähene usk iseendasse. Inimene võib midagi väga tahta, kuid kui ta ei usu piisavalt enda teadmistesse, võimetesse või sellesse, et eesmärgi saavutamine on tema jaoks võimalik, on lihtne nimetada eesmärki ebarealistlikuks ning teha see väiksemaks ja mõistlikumaks.
Teine asi, mida ma selle lause taga sageli näen, on vajadus teada, kuidas eesmärgini jõuda. Kui inimene ei näe tervet teekonda, võib ta võtta seda tõendina, et eesmärk ei ole võimalik. Selle asemel, et hakata liikuma väikeste sammudega ja vaadata, kuhu esimene samm viib, tühistatakse eesmärk üldse ära. Endale selgitatakse, miks see ei ole võimalik, ning asemele otsitakse midagi realistlikumat – midagi, mis on juba tuttav ja turvaline.
Oluline on eristada kahte mõtet: „Ma ei näe veel teed“ ja „seda teed ei ole olemas.“ Need kõlavad esmapilgul üsna sarnaselt, kuid tähendavad tegelikult täiesti erinevaid asju. Kui ma otsustan, et teed ei ole olemas, olen juba välistanud võimaluse, et saan oma eesmärgini jõuda. Kui ma ütlen, et ma ei näe seda teed veel, jätan endale võimaluse, et teekond hakkab lahti rulluma siis, kui olen valmis tegema esimese sammu.
Minu esimene samm oli viisa
Üks väga hea näide minu enda elust on Austraaliasse minek.
Käisin sel ajal veel kõrgkoolis ja ootused olid pigem sellised, et pärast lõpetamist lähen tööle mõnda prestiižsesse kohta. Minu päevad olid üsna tihedad – käisin koolis, pärast kooli jooksin praktikale ja sealt edasi tööle. Töötasin Viru Keskuses kingapoes õhtustes vahetustes ja nädalavahetustel.
Mina tahtsin minna Austraaliasse.
Üheks Austraaliasse sisenemise eelduseks oli, et pangaarvel peab olema 3000 eurot. Täna ei pruugi see summa tunduda nii suur, kuid mina lendasin kängurute juurde ajal, kui Eestis olid veel kroonid. Minu sissetulekut ja tolle hetke elu vaadates oli see väga suur summa, mis tuli kuidagi kokku saada.
Mul polnud õrna aimugi, kas ma selle raha kokku saan. Ma ei teadnud, kust kaudu üldse Austraaliasse lennatakse, kui palju lennupiletid maksavad, kuhu me maandume, kuhu lennujaamast edasi liigume või mis meist seal üldse saab. Kui oleksin enne alustamist oodanud vastuseid kõikidele nendele küsimustele, oleks Austraaliasse minek tundunud päris ebarealistlik.
Samas teadsin ma ühte asja, mida sain kohe teha – taotleda viisat. Selleks ei olnud mul veel 3000 eurot vaja. Seega ei pidanud ma teadma tervet teekonda ega lahendama korraga kõiki probleeme, mis võisid kunagi ette tulla. Minu esimene samm oli viisa.
Lõpuks olin Austraalias poolteist aastat.
Seda teekonda ei olnud võimalik alguses tervikuna ette näha. Esimese sammu tegemiseks ei olnud mul seda ka vaja.
Kas Sa tead juba täpselt, kuidas oma eesmärki saavutada?
Eesmärke saab vaadata A-, B- ja C-tüüpi eesmärkidena.
A-tüüpi eesmärgid on need, mille oleme juba saavutanud. Kui oled mingi tulemuse varem loonud ja sead eesmärgiks seda lihtsalt korrata, siis Sa juba tead, kuidas seda teha. Siin puudub kasv ja areng ning tavaliselt ka suurem elevus. Sa kordad midagi, mida oled juba kogenud.
B-tüüpi eesmärk on järgmine loogiline samm. Selle saavutamiseks tuleb midagi natukene teisiti teha või midagi juurde õppida, kuid Sa tead üsna täpselt, mis see on. See võib olla näiteks 2-5% kasv võrreldes sellega, mida oled juba saavutanud. Selline eesmärk on realistlik, mõistlik ja teostatav, sest suurem osa teekonnast on Sulle juba tuttav.
C-tüüpi eesmärk sünnib fantaasiast. See on unistus, mis tundub veel käega katsumatu, sest Sa ei ole seda varem kogenud ja Sul pole õrna aimugi, kuidas sinna jõuda. Sa võid näha esimest ja isegi teist sammu, kuid tervet teekonda Sa ei näe. Just sellepärast annab selline eesmärk võimaluse kasvada, areneda, õppida ja olla uudishimulik.
Samas võib C-tüüpi eesmärk olla hirmutav. Sa pead usaldama, et ka siis, kui Sa täna tervet teed ei näe, saad hakata liikuma õiges suunas. Iga järgmine samm annab Sulle uut informatsiooni, uusi kogemusi ja võimalusi, mida Sa ei saanudki alguses oma tegevusplaani sisse kirjutada, sest Sa ei teadnud neist veel midagi.
C-tüüpi eesmärk ei ole tavaliselt loogiline ja kui seda kõigiga jagada, võib üsna kiiresti kohata pilku, mis ütleb: „Oled Sa ikka kindel?“ Sellepärast ei pea kõiki oma unistusi kõigiga jagama. Mõnda eesmärki tasub hoida enda lähedal ja jagada ainult nende inimestega, kes ei hakka esimese asjana Sulle selgitama, miks see ei ole võimalik.
Realistlik eesmärk ei pruugi Sind inspireerida
Üks esimesi märke sellest, et oled valinud realistliku eesmärgi, ongi see, et Sa tead tervet teekonda või on Sul puudu ainult mõni viimane pusletükk. Eesmärk on järgmine loogiline samm sellele, mida oled juba oma elus saavutanud.
Selline eesmärk ei tekita tavaliselt suurt põnevust ja väga lihtne on leida asendustegevusi, et sellega mitte tegeleda. Isegi kui alguses on motivatsiooni edasi liikumiseks, võib see üsna kiiresti kaduda. Motivatsioon võib meid käima lükata, kuid inspiratsioon on see, mis hoiab meid liikumises. Inspiratsioon tuleb hingest – in spirit.
Mõtle korraks mõnele enda suurele unistusele. Sellele hetkele, kui see mõte esimest korda tekkis ja Sa ei olnud jõudnud veel välja mõelda kõiki põhjuseid, miks see keeruline on. Sageli on just seal olemas elevus ja põnevus. Siis hakkame vaatama oma tänast reaalsust, seniseid tulemusi, pangakontot, teadmisi ja kogemusi ning küsima, kuidas see kõik üldse võimalik peaks olema.
Alguses tahtsid ühte asja. Pärast reaalsuskontrolli tahad endiselt midagi, kuid nüüd juba natuke väiksemat, mõistlikumat ja turvalisemat. Ühel hetkel on eesmärk küll väga realistlik, kuid hing ei liiguta selle peale enam kulmugi.
Miks tahame enne alustamist teada, kuidas?
Soov näha tervet teekonda on seotud turvatundega. Kui ma tean, mida täpselt tegema pean, kui kaua see aega võtab ja mis juhtub pärast iga sammu, tundub, et saan olla kindel ka lõpptulemuses.
Elu sellist garantiid meile tegelikult ei anna.
Kui Sa liigud millegi poole, mida Sa ei ole kunagi varem saavutanud, ei saagi Sul olla isiklikku kogemust, mille põhjal tervet teekonda ette näha. Sa saad kasutada oma seniseid teadmisi ja kogemusi, õppida teistelt ning luua tegevusplaani, kuid mingil hetkel tuleb ikkagi astuda sinna, kus kõiki vastuseid veel ei ole.
Kui me seda teha ei taha, on palju lihtsam muuta eesmärk selliseks, mille saavutamise viisi juba teame. Nii tekib suurem kontrollitunne, kuid koos ebakindlusega võime eesmärgist välja võtta ka selle osa, mis meid alguses üldse sütitas.
Kui Sa teaksid täna täpselt, kuidas oma eesmärki saavutada, siis ei oleks see enam C-tüüpi eesmärk.
Unistus ei pea olema realistlik. Tegevusplaan peab arvestama reaalsusega.
Suurelt unistamine ei tähenda seda, et peaksime reaalsust ignoreerima. Kui Sinu eesmärgi saavutamiseks on vaja investeerida 10 000 eurot ja Sul ei ole täna seda raha, siis see on Sinu tänane reaalsus. Sa ei saa teha investeeringut rahaga, mida Sul veel ei ole.
See ei tähenda, et peaksid sellepärast oma unistuse ära muutma.
Küsimus on selles, mida saad teha tänases reaalsuses, et hakata soovitud tulemuse poole liikuma. Kui Sul on vaja 10 000 eurot, saab esimeseks ülesandeks välja nuputada, kust ja kuidas see raha luua. Milliseid võimalusi Sa täna näed? Mida on Sul vaja õppida? Kellega saad rääkida? Mis on kõige esimene samm, mille saad teha nende teadmiste, kogemuste ja võimalustega, mis Sul praegu olemas on?
Unistus ei pea olema realistlik. Tegevusplaan peab arvestama reaalsusega.
Unistus saab näidata Sulle, kuhu Sa tahad jõuda. Tänane reaalsus näitab, kust Sa alustad. Neid kahte ei ole vaja omavahel segamini ajada ja kasutada tänast olukorda tõendina selle kohta, kuhu Sul on võimalik tulevikus jõuda.
Kui tee on täna ähmane, ei tähenda see, et seda ei ole olemas. Sul on vaja piisavalt usku, et teha esimene samm ja lubada teekonnal hakata lahti rulluma. Austraaliasse minnes oli minu esimene samm viisa. Kõike ülejäänut ei olnud mul sel hetkel veel vaja teada.
Kas see on tegelikult see, mida Sa hingest tahad?
Vaata nüüd enda eesmärgile. Mitte sellele, mida oleks mõistlik tahta või mille puhul oskad kohe ära seletada, kuidas Sa selle saavutad. Vaata sellele, mille poole Sa päriselt liigud, ja küsi endalt:
Kas see, mille poole Sa liigud, on tegelikult see, mida Sa hingest tahad?
Kui vastus on jah, siis järgmine küsimus ei pea olema: „Kuidas ma selle eesmärgi saavutan?“ Palju kasulikum on küsida: „Mis on esimene samm, mille saan teha täna?“
Kui avastad aga, et oled oma esialgset unistust vahepeal väiksemaks teinud, sest see tundus liiga ebarealistlik, siis tasub selle juurde korraks tagasi minna. Mis oli see, mida Sa tegelikult tahtsid enne, kui hakkasid mõtlema sellele, kuidas see kõik võimalikuks saab?
Just nende küsimustega töötame sügavamalt minu 3-nädalasel online-kursusel “EBAREALISTLIK”.
Esimesel nädalal vaatame, kus ja miks oled oma esialgset eesmärki realistlikumaks muutnud. Teisel nädalal uurime, kui palju mõjutavad Sinu varasemad kogemused ja tänane reaalsus seda, mida pead enda jaoks tulevikus võimalikuks. Kolmandal nädalal jõuame tagasi selle juurde, mida Sa tegelikult tahad, ning vaatame, kuidas saad hakata selle poole liikuma juba tänasest reaalsusest.
Sa ei pea täna teadma, kuidas kogu tee Sinu eesmärgini välja näeb. Sinu tänane reaalsus on koht, kust Sa alustad. Sina otsustad, kuhu tahad jõuda. 🩷