Hiljuti palusin Keiul jagada oma teekonda seoses kursusega “Enesekindlalt Eesmärkide Poole”. Mida rohkem ma tema kogemusele mõtlen, seda rohkem tunnen, kui paljud inimesed tunnevad sama, mida tema tundis.
Enne kursusega liitumist oli tal pikalt tunne, nagu oleks ta kuskile kinni jäänud. Mitte otseselt halba kohta, sest elu toimis, töö oli olemas. Päevad läksid edasi ning kõrvalt vaadates oli justkui kõik hästi.
Aga kuskil sügaval sisimas oli pidev tunne, et midagi on puudu ning ta ei osanud seda alguses sõnadesse panna.
See oli selline vaikne sisemine rahutus. Tunne, et ta ei ela päriselt sellist elu, mis teda sügaval südames kõnetaks.
Võib-olla on see tunne ka Sulle tuttav.
Kui oled harjunud olema see, kes saab alati hakkama, hoiab kõik koos ja mõtleb alati teiste peale, siis on lihtne iseenda vajadused tahaplaanile jätta. Ühel hetkel võib juhtuda, et Sa unustad ära, mis Sind ennast päriselt rõõmustab või sütitab.
Just selle tundega tuli ta kursusele. Lootusega, et nüüd jõuab lõpuks kohale see selgus, mida ta oli nii kaua otsinud.
Et äkki aitab see teekond tal aru saada, mis on päriselt tema tee. Mis on need unistused või eesmärgid, mille poole ta tahab südamega liikuda?
Huvitaval kombel ei toonud kursuse esimesed nädalad talle kohe vastuseid, vaid need tõid hoopis rohkem küsimusi.
Ta pani kirja kümneid erinevaid ideid, soove ja unistusi.
Reisimine. Mõte oma ettevõttest. Uued väljakutsed.
Aga, mida rohkem ta kirjutas ja nendele mõtles, seda rohkem tekkis tunne, et võib-olla ei olegi tal seda ühte “suurt asja”, mida kõik teised justkui omavad.
Ta võrdles ennast ikka ja jälle inimestega, kellel näis olevat väga kindel visioon. Selge eesmärk. Midagi, mille poole nad enesekindlalt liiguvad. Korraks tundus talle isegi, et äkki tema lihtsalt ei olegi selline inimene.
Tegelikult on see palju tavalisem tunne, kui me arvame.
Me elame maailmas, kus väga palju räägitakse suurtest eesmärkidest ja kiirest edust. Harva räägitakse aga sellest, et mõne inimese jaoks sünnib selgus hoopis aeglasemalt.
Vaiksemalt. Läbi kogemise ja tunnetamise.
Ühes 1:1 coachingu vestluses tuli meil pinnale üks üsna lihtne küsimus: “Mida Sa lapsena teha tahtsid?”
Ja midagi temas sel hetkel muutus.
Meelde tuli lapsepõlve unistus Aafrikast. Maade avastamisest ja metsikust loodusest.
Sellest tundest, et maailm on nii palju suurem ja avaram, kui igapäevaelu vahel laseb uskuda.
Mõni päev hiljem sattus ta nägema Instagramis reklaami Aafrika savannis toimuvast ratsamatkast.
Ta tundis selle hetke kohe ära. Temas ärkas ellu unistus, mis oli kogu aeg kusagil tema sees olemas olnud.
Üks mõte sellest teekonnast jäi mind ennastki väga pikaks ajaks saatma:
“Ma pidin seda oma silmadega nägema, et aru saada:
see ongi päriselt minu unistus.”
See võtab tegelikult väga hästi kokku kogu tema kogemuse.
Coaching ei toonud talle valmis vastuseid ette.
See andis talle midagi palju olulisemat: ruumi päriselt iseennast kuulata.
Ruumi märgata, mis teda tegelikult liigutab. Mis jääb tema sisse alles ka siis, kui esialgne elevus möödub.
Üks suurimaid taipamisi kogu selle teekonna jooksul oligi arusaamine, et unistused ei pea sündima hetkega. Need võivad vajada aega. Küpsemist. Vahel ka julgust uskuda midagi, mis tundub alguses liiga suur või liiga kauge.
Ja just sellepärast muutus mentorluse tugi tema jaoks nii oluliseks.
See oli koht, kus ta sai lõpuks rahulikult peatuda ja iseennast päriselt kuulata, ilma et keegi oleks talle ette öelnud, mida ta oma eluga tegema peab.
Võimalus märgata rahulikult, mis teda tegelikult kõnetab, mis temas elevust tekitab ja mis tundub päriselt tema enda tee.
Samm-sammult hakkas midagi muutuma tema mõtlemises ja temas endas. Ta hakkas oma unistusi tõsiselt võtma.
Need ei olnud enam ainult ilusad mõtted, vaid midagi, mille täitumist ta päriselt väärib.
Veel sama aasta sügisel jõudis ta Aafrikasse.
Seal olles tuli tal mitmel korral tänutundest pisar silma. See oli rohkem kui lihtsalt imeline koht. Esimest korda üle pika aja tundis ta väga selgelt:
“Ma elan päriselt oma elu.”
Võib-olla just sellepärast sellised lood meid nii sügavalt puudutavadki. Need ei räägi ainult eesmärkidest või saavutustest. Nad räägivad hetkest, kui hakkad uuesti iseennast usaldama.
Kui lõpetad enda võrdlemise teistega, annad endale loa liikuda omas tempos ja kuulad lõpuks seda vaikset sisemist häält, mis on võib-olla juba ammu püüdnud Sinuga rääkida.
Tema teekond ei lõppenud pärast esimest kursust, ta tuli programmi ka teist korda tagasi, sest tundis, et temas on veel midagi, mis tahab nähtavale tulla ja ta tahtis oma unistustes veelgi rohkem selgust leida.
Täna ei ole suurim muutus ainult selles, mida ta teeb.
Suurim muutus on selles, kuidas ta iseendasse suhtub.
Rohkem usaldust ja rahu. Rohkem julgust võtta oma unistusi tõsiselt.
Võib-olla on ka Sul seda praegu vaja endale meenutada. Sa ei pea kõike kohe teadma ning Sa ei pea liikuma sama kiiresti nagu kõik teised.
Mõnikord sünnivad kõige olulisemad muutused hoopis siis, kui Sa lõpetad enda tagant kiirustamise.
Sest just siis hakkad lõpuks päriselt ennast kuulama. 💖