Kui ma olin Tenerifel olles poes klienditeenindajana töötanud juba üle 5 aasta, siis vaikselt unistasin, et ühel päeval saab minust ettevõtja ja ma olen iseenda boss. Ja ma hakkan … ma ei tea mida tegema. Ideid polnud ja tegelikult oli ju hea kodu lähedal tööl käia. 15 päeva kuus, mis sest, et pikad päevad, hea palk – maksud said makstud, toit lauale ja endale sai ka üht-teist lubatud. Sain hakkama – järgmise palgapäevani.
Möödusid järgmised 4 aastat ja ma tundsin ennast nagu robot, iga päev sama ja ei mingit arengut. Palusin Universumit, Jumalat, allikat, Loojat – et palun saada mu teele keegi, kes teeb mulle mega hea pakkumise ja ma annan lahkumisavalduse. Aga seda ei juhtunud! Tuli hoopis pandeemia ja ma jäin töötuks.
Hakkasin otsima, mida ma teha tahan, sest mul puudusid eesmärgid, mul puudusid päris unistused, ma ei tundnud kirge mitte millegi vastu, ma isegi ei teadnud täpselt enam, kes ma olen – töötu ja endine klienditeenindaja!
Esimese asjana läksin tuntud teed pidi ja saatsin VÄGA palju CVsid klienditeenindaja kuulutuste peale. Millest mitte üksi mulle ei vastanud, sest sisimas ma ju sama asja tegema ei tahtnud minna.
Ja seejärel jäi mulle silma kuulutus “Otsime kinnisvaramaaklereid. Kogemust ei ole vaja, sest väljaõpe toimub kohapeal.” Perfect!
Võimalus valida, millal ja kellega töötan
Siis aga hakkasid üles kerkima kahtlused ja hirmud. Ebakindlus! Ja minu suurim vaenlane ja samal ajal suurim sõber, kes lihtsalt tahtis mind kaitsta, ta ilmus välja. Selleks sõber-vaenlaseks oli uskumus, et nähtamatu olla on turvaline.
Kinnisvaramaakler, kes on nähtamatu? Kuidas ma kliendid peaksin leidma? See muutus oli liiga hirmutav.
Ma õppisin seda ametit hingega, sest see tõesti tundus põnev. See andis asukohavabaduse ja ka ajalise vabaduse, ma sain olla iseenda boss – aga see oli liiga suur muutus, milleks ma ei olnud mentaalselt valmis.
Esimest korda elus pidin ise vastutama tulemuste eest.
Ma ei julgenud helistada ja teha külmasid kõnesid. Ma õppisin, kirjutasin skriptid valmis, rääkisin peegli ees naeratades – aga ei suutnud “helista” nuppu vajutada.
Ma nutsin! Ma tundsin, et olen saamatu! Ma tundsin, et elu karistab mind!
Ma hakkasin tegelema enesearenguga, et üle saada oma hirmust helistamise ees.
Kuigi täna saan aru, et tegelikult on veel nii palju erinevaid võimalusi, kuidas objektid leida – oluline on kujutlusvõime ja järjepidevus.
Enesearenguga tegeledes ja ennast tundma õppides, avastasin hoopis uue maailma, milleks oli virtuaalassistendi amet. Uus amet Eesti turul ja ma olin üks esimeste seast, kes seda pakkuma hakkas. Ei, ma ei olnud esimene ega teine ega kolmas, aga ma alustasin, kui see amet hakkas alles populaarsust koguma.
Aga taas – uus amet, s.t et tuleb tulla nähtavale ja mitte ainult, tuleb luua ka sisu ja rääkida, mida üldse tähendab virtuaalne assistent. Ja taas olid kohal minu sõbrad ja kaitsjad:
“Virtuaalassistendi amet vajab tutvustamist, s.t, et pead end nähtavaks tegema. Ära unusta, see on ohtlik. Sind hakatakse narrima. Nähtamatu olla on turvaline. Sa pead olema nähtaval, et kliente leida. Kas sa ikka saad sellega hakkama?”
Õnneks oli minu kõrval mentor ja tänaseks väga hea sõbranna, kes ei lubanud mul selliseid mõtteid mõelda ja julgustas lihtsalt alustama. Peagi oli mul esimene klient olemas ja kohe varsti ka teine.
Et välja saata oma esimene arve, tuli mul registreerida ettevõte. Hüvasti kinnisvara maailm, ma sisenesin täiesti uude maailma, mis oli minu jaoks tundmatu.
Ettevõtlus ja päris iseseisvus
Virtuaalse assistendina sain üheks tööks müügikõnede tegemise video vahendusel. Ma värisesin, kuid tegin ära. Ja see polnud sugugi nii hirmus, kui telefoniga helistada. Ma nägin inimese nägu, kellega rääkisin ja kõik kõned olid alati toredad. Nii mõnigi oli emotsionaalsem, kui teine, kuid lõppude lõpuks olid ikkagi toredad.
Ma hakkasin oma klientidelt saama küsimust:
“Kristina, kas sa coachiks pole mõelnud hakata? Sul on väga head küsimused ja peale koosolekut on alati hea tunne.”
Jah, selleks ajaks olin hakanud mõtlema coachi ameti peale, kuid kuna ma olin olnud ebakindel ja kergesti mõjutatav, siis ma ei julgenud sellest unistada.
Mis mina? Coach? Mul pole vastavat sertifikaati. Kuidas ma jälle ametit muudan?
Just leidsin, mis mulle meeldib, just olen hoo sisse saanud. Aga virtuaalassistendi amet ainult meeldis – see polnud see, mis mind särama pani, seal oli leek, aga seal polnud kirge. Minu salajane unistus oli coaching ja inimeste toetamine läbi selle. Ma olin juba selleks ajaks teinud 2 aastat koostööd koolitajatega, mis tähendas, et ma olin enesearengu maailmas sees ja minus tekkis äratundmine, minus süttis kirg.
Olin õppinud usaldama oma sisetunnet ja järgima oma südant
Ma hakkasin õppima coachingut ja vaikselt lõpetama assistendi teenuse pakkumise.
Tänaseks olen 100% coach. Ma olen loonud 30-päevase kursuse, 3- kuulise kursuse ja teen koostööd naistega, kes on mind valinud oma personaalseks coachiks. Olen vähem, kui kahe aastaga üks-ühele koostööd teinud 13. naisega. Lisaks olen sertifitseeritud Passion Testi läbiviija.
Kui ma vaatan tagasi, siis iga kord, kui ma olen oma mugavustsoonist välja astunud, on see tundunud alguses hirmutav ja kohati isegi võimatu. Aga täna näen, et just need sammud – need nutud, need kahtlused, need väikesed sammud – on viinud mind sinna, kus ma olen praegu.
Muutus ei pea olema tohutu hüpe tundmatusse. Muutus võib olla ka väike otsus – üks kõne, üks jah-sõna, üks uus samm. Iga väike samm loob uut reaalsust ja iga uus kogemus kasvatab enesekindlust.
Küsi endalt:
Mis on Sinu järgmine kõige väiksem samm, mis viiks Sind natuke mugavustsoonist välja – ilma et tunneksid, et maailm kukub kokku?
Sest tõde on see, et mugavustsoonist väljumine ei pea olema valus ega hirmutav – see saab olla turvaline, samm-sammuline ja isegi põnev teekond.
Ja kui tunned, et vajad kedagi, kes on Su kõrval ja aitab Sul neid samme teha enesekindlamalt ning julgustab, siis ma olen Sulle olemas – broneeri minuga kõne SIIT.