Kui me lihtsalt unistame ja lubame fantaasial lennata, ei teki tavaliselt kohe küsimust: „Kuidas ma selle kõik saavutan?“
Me võime mõelda reisidest, uuest kodust, ettevõtlusest, tööst, mida armastame, suuremast sissetulekust või täiesti teistsugusest elust ning nautida seda mõtet ilma, et peaksime teadma, kuidas see kõik juhtuma hakkab.
„Kuidas?“ aktiveerub sageli siis, kui otsustame, et tahame oma unistuse päriselt ellu viia. Unistusest saab eesmärk ja eesmärgi saavutamiseks on vaja tegutseda. Ühel hetkel ei ole see enam lihtsalt mõnus daydreaming, vaid midagi, mille suunas oleme otsustanud liikuma hakata.
Koos selle otsusega hakkame aga liikuma tundmatuse suunas. Millegi poole, mida me ei ole varem kogenud. Tahame teada, millised sammud tuleb teha, kust alustada, mis juhtub pärast esimest sammu ja kuidas saame olla kindlad, et lõpuks jõuame sinna, kuhu tahame.
Mida suurem on eesmärk ja mida vähem on meil varasemaid kogemusi, millele toetuda, seda rohkem tahame tõendeid, et see teekond on turvaline. Meie alateadvus hakkab otsima tuttavat ja kui jääme liiga kauaks „kuidas?“ küsimuse juurde, leiame minevikust väga kiiresti terve hulga põhjuseid, miks see ei pruugi õnnestuda. Sa ei ole seda varem teinud. Sul ei ole piisavalt teadmisi. Sul puuduvad õiged kontaktid. Sul pole piisavalt raha. Sa ei tea, kust alustada.
Ja veel umbes sada enesesabotööri põhjust.
Kas Sul on päriselt vaja teada tervet teekonda?
Mõtle korraks kõigele, mida Sa täna oskad, aga kunagi ei osanud. Kui õppisid autoga sõitma, ei istunud Sa esimest korda rooli teadmisega, kuidas igas võimalikus liiklus olukorras käituda. Sa õppisid, harjutasid, tegid vigu ja said kogemusi. Ühel hetkel oli Sul juhiluba käes.
Miks peaks eesmärkidega teisiti olema?
Kui inimene ütleb mulle: „Ma ei saa seda eesmärgiks võtta, sest mul pole õrna aimugi, kuidas seda saavutada“, tahaksin kõigepealt küsida:
mida Sa oled oma elus juba teinud sellist, mille puhul Sul ei olnud alguses õrna aimugi, kuidas seda saavutada?
Seejärel vaataksin hoopis seda, mida Sa tegelikult tahad. Kas see soov tuleb südamest või oleks seda lihtsalt tore kogeda? Kui see on päriselt Sinu soov, siis ei pea järgmine küsimus olema, kuidas kogu teekond välja näeb. Palju olulisem on vaadata, mida Sa tead, et saad juba täna ära teha, ilma et teaksid kõiki järgmisi samme.
„Kuidas?“ annab meile kontrollitunde
Vajadus teada, kuidas asjad juhtuma hakkavad, on tugevalt seotud kontrolliga. Me tahame teada tervet teekonda, sest arvame, et nii saame kontrollida ka tulemust.
Mul oli hiljuti ühel kursusel huvitav kogemus. Kursus oli üles ehitatud nii, et liigume samm-sammult ja iga moodul juhatab järgmise juurde. Juba esimese mooduli juures tuli osalejalt küsimus: „Mis ma edasi teen? Mis me oma soovidega teeme? Millal me valime, mille poole liigume?“
Palusin tal protsessi usaldada ja küsisin, kus ta veel oma elus kogeb seda, et peab ise kontrollima nii teekonda kui ka tulemust. See küsimus avas hoopis suurema teema. Selgus, et kontrollivajadus ei tulnud välja ainult eesmärkidega töötades, vaid ka koduses keskkonnas.
Kontrolli taga on sageli turvatunde vajadus. Kui ma tean ette, kuidas kõik juhtub, saan endale kinnitada, et minuga on kõik korras. Mis siis, kui ma ebaõnnestun? Mis siis, kui saan haiget? Mis siis, kui mind naerdakse välja? Samas võib tundmatu tekitada küsimusi ka teises suunas. Mis siis, kui mul õnnestubki? Mis siis, kui mul hakkab minema veel paremini, kui alguses plaanisin? Kas ka see on minu jaoks turvaline?
Me tahame garantiid, et teekond viib täpselt sinna, kuhu oleme planeerinud. Suure eesmärgi puhul ei ole sellist garantiid võimalik saada, sest osa teekonnast sünnib alles siis, kui hakkame liikuma.
Usaldamine ei tähenda käed rüpes ootamist
Usaldamine tähendab seda, et isegi siis, kui Sa ei näe kohe kiireid tulemusi, tead, et iga samm annab Sulle midagi ja viib Sind edasi. Kui tuleb tagasilöök, saad sellest õppida, midagi muuta ja vajadusel suunda korrigeerida.
Läbikukkumine saabub hetkel, kui annad alla. Seni, kuni liigud, õpid ja proovid uuesti, ei ole Sa läbi kukkunud.
Usaldamisel on minu elus ka teine pool – nähtamatu usaldamine. Universum, Looja, Jumal, Allikas – mis iganes on see, millesse Sina usud. Kui oled oma soovi välja öelnud ja teed enda poolt samme, saad usaldada, et Sinu eesmärk tuleb Sulle ka teiselt poolt vastu. See on koostöö enda ja millegi suurema vahel.
See ei tähenda diivanil istumist ja ootamist, millal soovitud elu uksekella laseb. Sina teed oma osa. Sa liigud, proovid, õpid, küsid, lood ja tegutsed, kuid Sa ei pea kontrollima iga detaili sellest, kuidas tulemus Sinuni jõuab.
Intuitsioon võib näidata sammu, mida loogika ei näe
Bob Proctor on öelnud: „Kui Sa palvetad, räägid Sa Jumalaga. Intuitsioon on see, kui Jumal räägib Sinuga.“
See mõte on mind väga kõnetanud, sest intuitsioonil on minu enda elus ja eesmärkide saavutamisel suur roll. Mõnikord võib tulla täiesti ebaloogiline idee midagi teha. Sa ei oska ratsionaalselt põhjendada, miks peaksid just sinna minema, just selle inimesega ühendust võtma või just selle mõtte ellu viima, kuid sisimas tunned, et see on õige samm.
Intuitsiooni ja hirmu võib olla keeruline eristada, kuid nende tunne on erinev. Hirmul on suured silmad. Intuitsioon on rahulikum. Sa ei pruugi teada, miks mingi samm tundub õige, kuid selle mõttega kaasneb sisemine teadmine ja mõnus tunne.
Suurem osa minu enda sammudest ei olegi olnud väga loogilised. Ma ei ole suur süsteemide inimene ja jälgin palju rohkem intuitsiooni. Ka paljud minu webinarid on sündinud just nii. Tekib mõte või tunne, et sellest teemast tahan praegu rääkida, siis ma luban end sellel juhtida.
Kui ootaksin iga kord loogilist kinnitust, et just see on kindlasti õige asi, mida teha, jääks väga palju üldse sündimata.
„Kuidas ma selle saavutan?“ asemel küsi „Mis on minu järgmine samm?“
Nendel kahel küsimusel on suur erinevus.
„Kuidas ma selle saavutan?“ eeldab justkui seda, et peaksid teadma tervet teekonda. Kõiki samme algusest lõpuni ja isegi seda, milline näeb välja viimane samm enne eesmärgi saavutamist.
„Mis on minu järgmine samm?“ küsib ainult seda, mis on praegu Sinu võimuses.
Järgmine samm võib olla kellegagi ühenduse võtmine. Sa ei tea enne sõnumi saatmist, mida teine inimene vastab ja kuidas see vastus Sinu edasist teekonda mõjutab. See kontakt võib osutuda suureks kiirendiks eesmärgi saavutamisel või olla lihtsalt üks samm enne järgmist. Seda ei ole võimalik ette teada.
Kui keskendud ainult järgmisele sammule, ei pea Sa lahendama täna probleeme, mida Sul veel isegi ei ole.
Mõnikord ei oskaks Sa õiget teekonda ette planeeridagi
Ühel perioodil oma elus olin töötu ja hakkasin tegelema enesearenguga. Mul puudusid selged eesmärgid ja ma ei teadnud isegi seda, kes ma olen. Ühel hetkel kirjutasin enda esimeseks eesmärgiks, et ma tean, mida ma tahan ja teen oma tööd kirega.
Ma ei kirjutanud sinna ametinimetust. Mul ei olnud tegevusplaani, kuidas sellise tööni jõuda, ja ma ei teadnud, milline see töö üldse olema peaks. Teadsin ainult seda, mida tahtsin kogeda.
Seejärel hakkas minu ees avanema täiesti uus maailm. Sain oma juhendajalt pakkumise liituda vabatahtlikuna tema tiimiga. Võtsin selle vastu ja tegin vabatahtlikku tööd. Samal kursusel kohtusin naisega, kes pakkus virtuaalassistendi teenust ja oli loomas oma esimest mentorlusprogrammi. Ta pakkus mulle võimalust tulla kliendiks, õppida seda tööd ning hakata hiljem ise virtuaalassistendi teenust pakkuma.
Võtsin ka selle pakkumise vastu ja üsna pea oli mul esimene klient.
Kui keegi oleks minult alguses küsinud, kuidas ma jõuan töötuna olukorrani, kus teen tööd, mis mulle meeldib, ei oleks ma osanud seda teekonda kirjeldada. Mul polnud õrna aimugi, et asjad hakkavad nii kiiresti ja just sellises suunas liikuma.
Ma tahtsin ainult tööd, mida armastaksin ja teeksin hea meelega.
Kui oleksin nõudnud endalt alguses kogu tegevusplaani, oleksin pidanud ette nägema inimesi, keda ma ei olnud veel kohanud, pakkumisi, mida mulle ei olnud veel tehtud, ja võimalusi, mille olemasolust ma isegi ei teadnud.
Kuidas oleksin saanud sellist teekonda ette planeerida?
Kas on olemas vale samm?
Hirm teha vale otsus võib olla veel üks põhjus, miks jääme „kuidas?“ küsimusse kinni. Tahame enne tegutsemist kindlad olla, et valime õige tee, ei raiska aega ega jõua tupikusse.
Ma ei usu, et on olemas valesid samme selles tähenduses, nagu me neid tavaliselt kardame. Mõni otsus võib hiljem tunduda vale, kuid ka sellest võib saada väga oluline õppetund.
Olen näiteks liitunud kursusega, mille mentori puhul ütles mu intuitsioon juba alguses, et ta ei ole päris minu inimene. Ma ei kuulanud ennast ja liitusin ikkagi. Hiljem nägin mitmeid asju, mis mulle ei meeldinud ja mis ei läinud kokku minu väärtustega. Mingil hetkel mõtlesin isegi, miks ma üldse liitusin, kui tundsin juba alguses, et meil ei ole energeetilist klappi.
Kas see oli vale samm?
Ei.
Ma õppisin selle kogemuse kaudu väga palju sellest, mida tahan ise teisiti teha. Lisaks sain sealt sertifikaadi, mille pärast olin kursusega üldse liitunud.
Kõik sammud ei pea viima Sind kõige lühemat teed pidi eesmärgini. Mõni samm õpetab Sulle midagi, mida vajad hiljem. Mõni aitab aru saada, mida Sa ei taha. Mõni muudab suunda ja mõni avab ukse, mille olemasolust Sa enne ei teadnud.
Seda saad teada alles siis, kui liigud.
Mida saad Sina teha täna?
Kui Sul on praegu unistus või eesmärk, mille puhul tead väga hästi, mida tahad, kuid Sul pole õrna aimugi, kuidas selleni jõuda, siis ära proovi täna tervet teekonda välja mõelda.
Vaata oma esmärgile otsa ja küsi endalt:
Mida saan mina täna teha, et olla sammuke lähemal oma unistusele?
See võib olla väike samm. Üks telefonikõne, kiri, otsus, vestlus, Google’i otsing, registreerumine, esimene tund õppimist või üks inimene, kellega ühendust võtta. Selle sammu ülesanne ei ole näidata Sulle kohe tervet teekonda. Selle ülesanne on panna Sind liikuma.
Sest alles liikumises saad hakata nägema võimalusi, mida Sa paigal seistes veel näha ei saanud. 🩷
Kui tunned, et tahad oma unistustele ja eesmärkidele uue pilguga otsa vaadata ning lõpetada nende väiksemaks tegemise lihtsalt sellepärast, et Sa ei näe veel tervet teekonda, siis saad seda teha minu 3-nädalasel online-kursusel EBAREALISTLIK.
Tutvu EBAREALISTLIK kursusega siin.
